FOUR DIMENSIONS (Otto)

Kinos käidud. Oli see film mis ta oli, aga soojendusesineja oli Pappa valinud tasemel. Teen ettepaneku ,et see näitleja võtaks osa ka teistelt surfi üritustelt. Ja teadmiseks ka teised manjana inimesed ,et AEG ON RAHA ! Kahjuks rikkus peo ära Aivar, avaldades kõva häälega arvamust , millega meie kuidagi nõustuda ei saanud. Ja muidugi Pappa- kuidas sa kompenseerid selle pool tundi ( arvesta sellega ,et erinevalt rahvakunstnikust meie joome ka alkoholi )? Ja nüüd haarake popcorn , istuge ja nautige http://hlmobile.blogspot.com/2009/12/4d-esilinastuse-huumor.html

LÕPUPIDU (Otto)

Kuigi juttude järgi käisime ka lõpupeol, ei meenunud see hommikul kellegile. Igatahes kui me seal olime ja kellegiga rääkisime või midagi lubasime, siis olge head ja andke meile ka seda teada. Vanaks hakkame jääma, mälu pole enam see mis vanasti .................

Dahab 2009 (2R)

Selle aasta novembri kuus sai ette võetud järjekordne surfilaager Dahabi. Täpsemalt sai seal veedetud nädal P08.11 kuni P15.11. Reisipaketid sai hangitud estraveli kaudu toptoursi reisile. Hiljem selgus, et oli ka võimalik hankida reis laupäevast laupäevani, mis töörahvale oleks olnud kindlasti meelepärasem:) Ostsime Hiltoni tuusikud, et oleks hea õhul Vassis istuda, kuid 3päeva enne reisi anti teada, et Hilton on ülebronnitud ja ainuke variant Dahabi surfama minna on majutus 5 tärnikas Le Meridian. Kiired goolemapsid ja mälupildid ning otsus, et läheme ikka, need 10 egiptuseraha ikka taksoks leiab;)

Alustasime siis reisi laupäevase õlle ja rummiga ning kella 2ks öösel siis lennujaama ja varsti lennukile – äge, seekord liikusid lennukid edasi-tagasi õigeaegselt, super;)

Sharmi lennujaamas läks kõik kiirelt, aitasime veel venelastel viisataotlust täita, sest need ju ei oska ja keeli ka ei mõista. Bussi juures siis siva shortsid-plähvid-päiksekad selga-jalga-pähe ning bussi Brunni konni nautima. Bussi sõit läks tiba pikemaks kui tavaliselt (läks ca 1,5h), kuna oli tarvis kaks inimest sellisesse „vahvasse“ hotelli viia nagu Häppi Laif (kes eelmina aasta paadiga snorgeldamas käis, siis seal juures me käisimegi). Esiteks on see siga kaugel tsivilisatsioonist, tee dahabini käib suure-suure kaarega ning lisaks on pool maad hotelli juures kruusa tee, et kui lihtsalt hotellis eraldatult olla siis vast oleks enamvähem. Edasi sõitsime nii 20 min Le Meridiani (see on Happy Life ja Dahabi vahel) läbi Dahabi, sest tee on nii vahvalt ehitatud, et 3 km jaoks on vaja sõita 15 km.

Hotelli jõudes sai majutused tehtud ja siis dahabi mindud. Esimene õhtu väga praasnikut ei tulnud, aga hotelli võis heaks kiita – üldiselt mõnusam, uuem ja uhkem kui Hilton, kuid söögid kehvemad ning joogiteenindus siga-siga-siga aeglane, eriti hommikul kohviga. Viimane päev ootasime kohvi 35 minutit mitmekordse meeldetuletusega, kuid lõpuks ei saanudki. Brunn vist nädala jooksul sai üks kord kohvi kätte, mina 3 korda;). Õhtul sai joogid tellida kui eelroog pea söödud ja joogid jõudsid pearoo keskel, aga reageerisime sellele vastavalt ja tegime „itaalia õhtusöögid“ - olime kohal esimestena 18.30 ja lahkusime viimastena ca 22.00.

Aga nüüd peaasjast: Pühapäeval oli kell nii palju, et enam merele ei jõudnud ja teiseks sellist plekki ei olnud minu silmad seal veel varem näinud, nii et tegime mõned rummid ja läksime kesköö paiku järgmisteks päevadeks jõudu koguma.
Esmaspäev 3 m/s, algajad läksid peale, endale kama ei rentind – õpetasime kaldalt Sakara seltsis surfi algtõdesid ja proovisime laitvindfriistaili teiste kamadega.

Teisipäev – kuna tuult ei lubatud, tegime päeva sukeldumist – täitsa vahva värk, kuid surfamine on lahedam. Otsustasime järgmised päevad laua peal veeta. Vaatasime siis õhtul surfiklubid üle ja võtsime Vassi kõrvalt uued 2010 JP ja NeilPryde kamad. Tellisime tutikad freestyle lauad:

Kolmapäev oli na 8sase ilm ja sai mingi 130se lauaga paar tundi triipe teha, aga...

Neljapäev oli selline sigakõvalahe tuul, et hommikul sai 4.5 kõvasti Baby Bays sõidetud ja peale lõunat oli 4.2 nii üle, et võimatu meie mõistes normaalsete taskukatega sõita.

Reede laupäev sai nii 5-6ste purjede ja 108 lauaga sõidetud ning väiksed Chophop’id teha lisaks carve jibe ja duck jibedele;)

Laenasime oma kama koos kindlustusega, vend Priit vaatas, et tema laual on mingid täkked juba alguses põhja all, kuid numbrit sellest ei teinud – aga oleks pidanud, sest purje vahetades klubi töötajad märkasid neid ja hakkasid 50 euri nõudma, ei saa aru miks, kindlustus juba oli. Teiseks rääkis Epp, et see kindlustus on nii või naa kahtlane, et kui ikka tuulega lihtsalt poom katki läheb, siis tuleb laenutajad pikalt saata, sest laenutajad ei garanteeri korralikku varustust vaid mingid vanad „saanid“, seega järgmine kord peab täitsa mõtlema, kas kindlustust võtta või mitte ja siis vajadusel nendega plõksima!

Mis veel, sõita sai, sukelduda sai (Hiltoni sukeldumisklubi on väga viis), Le Meridian oli ok, õhtul sai hotellis väljas istuda laulda-juua-rääkida:

Taksoga pidi käima rannas surfamas, tüütu nats, õhtutel Vassis ei olnud ja hotelli juures taksot saada oli keeruline. Hotelli omad tahtsid sõidu eest 30 raha, suutsime 20nega sõita. Kohaliku „õiged“ taksod tahtsid 20 saada, saime 15nega tavaliselt, harva ka 10. Nina sai punaseks päevitatud, rummi ja Sakarat sai joodud, nalja sai piisavalt. Eestlastel katki 1 poom, Priidul siis peaaegu nagu laud ja üks „hull“ sõitis 145se lauaga vaikse ilmaga kaks korda järjest seisvale päästepaadi mootorile otsa:D, läks ainult meelest vaadata, kas laud terveks jäi ning katki ka käed, nats;). Järgmine aasta võiks uuesti minna, hea lähedal, soe ja suhteliselt odav.

Hangloose!

Veel pilte: http://public.fotki.com/aik123/dahab/

Pirita 05.10.09 ( Otto)

Kuna ma lõhkusin eelmisel kolmapäeval oma viiese purje kaks korda ära ( vahepeal kaldal teipides, ja siis uuesti ), siis mõtlesin ,et võtan vähe rahulikumalt. Nii kahjuks ei juhtunud. Esimesel triibul sõitsin ennast rannahoone alla tuule auku kinni , siis tiksusin sealt välja, tegin ühe otsa meriväljale ja tagasi . Pärast rannahoonet tekkisid ikka mõnusad liinid nii ,et nende pealt sai mõnusalt hüpata. Ja siis teisel triibul jäi laua vöör pärast hüpet liiga alla- ja juba jälle, 3 kord kahe nädala jooksul , leidsin ennast pea ees purje seest. Kaldale minnes keegi isegi ei imestanud ,et puri jälle katki! See on nagu rutiin minu jaoks. Kõige muret tekitavam selle asja juures on see ,et purje Olegi juurde tagasi viies ei vaevunud temagi küsima ega vaatama mis juhtus. Ütles vaid,et tule kolmapäeval järele. Kuna kolmapäeval lubab jälle korralikku tuult, siis on võimalik minna rekordi peale välja. Neli korda 2 nädala jooksul pole vist keegi oma purje ära lõhkunud. Nii ,et hoidke mulle pöialt ja vaatame mis saab! Huvilistel koguneda kella 3-ks Püünsisse.

Tartu Rattamaraton (Otto)

Kuigi sportimine ei käi meie imiziga kokku, sai siiski see katsumus ette võetud. Eelregistreerimine on nagu kipprite koosolek kuhu meil asja pole, tänu millele ma sain stardi nr. 3907 ja koha viimasesse stardigruppi. Mis sobis mulle suurepäraselt. Pole ju mõtet profisportlastel enesetunnet rikkuda sellega ,et mees merelt tuleb ja näitab neile koha kätte. Õnneks nii ka ei juhtund. Pärast 4 tundi ja 48 minutit ,5 energia geeli ,2 liitrit spordijooki , 10 soolakurki ja 89 km olin õnnelikult Elvas ja olin väga tänulik ,et olen ikka surfar mitte rattur. Miks siis nii? Surfaril ei valuta kunagi kannid pärast surfamist, ta ei ole kunagi porine merelt tulles ,kukkudes saab surfar harva haiget ja veriseks kukkumine on veelgi keerulisem ja mis põhiline- kui sa rohkem ei jaksa, siis sa sõidad kaldale ja lähed koju ,mitte ei kuula kaaslaste kannustust, et ainult 50 km on veel jäänud. Surf on lahe!

BACARDY FUN (Otto)

Kuna oli hooaja viimane Bacardy funni etapp ja Chikad ning Visa liikmed olid hakkanud arvama ,et nad on paremad surfarid kui meie, siis sai saadetud Hiiumaale meie parim kooseis. Ning nagu tulemusest võib välja lugeda , et kui me suudame olla kasvõi pool päeva kained siis neist meile vastaseid ei ole. Õnneks on see pingutus nüüd tehtud. Nüüdsest jääme ikka oma vanade traditsioonide juurde, pärast kipprite koosolekut üks õlu, pärast teist heati rumm koolaga jne.

Pappa Slall (Otto)

Kuna ma oman nüüd Mantat ja tutikat Gaastra Vappor 7,6 , siis peaks loogiliselt võttes järgnema siin lugu sellest, kuidas ma Pappa Slalli etapi võitsin. Isegi uni, mida ma öö enne slalli nägin lubas seda. Nägin, kuidas Jürka ulatas mulle pisar silmas liidrisärgi ja kõik tunnustavalt mulle õlale patsutasid. Nii seekord kahjuks ei läinud. Läks hoopis nii ,et ma ei saanud ühtegi sõitu kirja. Küll oli nokk kinni ja siis jälle saba. Polegi ühtegi vabandust kuidas minusugune" ÄSS" ( HEATI VÕITJA) nii sittasti sõitis. Mees ,kes on maailma slaalomi rankingus 151 kohal, peaks Pappa Slalli üks silm kinni ka kotti panema. http://www.internationalwindsurfing.com/userfiles/documents/090817_IFCA_WORLD_SLALOM_RANKING.pdf
Ilmselt tuleb minu kord nädalavahetusel Eestikatel.

TOSKANA (Otto)

Tegime eelmisel nädalal Ivari ja veel 8 mitte surfava inimesega surfi ja veini laagri Toskanas. Koht on muidugi väga ilus. Elasime keset viinamarjaistandust 500 a. vanas villas. Villa omanikul oli veinivabrik meie villast 200 m. kaugusel ja selle uksed olid meile avatud 24/7. Siit võib juba välja lugeda, kuidas see reis meil läks. Ma pean tunnistama , et kuna surfiasjad olid kaasa võetud, siis me 7 päeva seal villas siiski ei veetnud, vaid ajasime natuke ka tuult taga. Kahjuks olime me sattunud sinna koos kuumalainega ( kõik päevad 38 C) , mis viis tuule kuhugile parematele jahimaadele, ning tänu sellele jäid meil surfi asjad märjaks tegemata. Seeeest tegime korraliku aftersurfi trenni. Minul hakkas kolmandal päeval välja tulema veini joomine basseinis kummimadratsil silmi avamata . Siis nägin veel kõvasti vaeva selle trikiga ,et hommikul enne hammaste pesu peaks olema pool pudelit veini juba sees .See hakkas ka lõpu poole juba välja tulema! Veel proovisime veini joomist rannas liival, kohvikus, restoranis , kalju peal, autos ja muidugi meres. Need kõik vajavad veel harjutamist. Panen gps andmed ka siia .Sõit rendiautoga 1560 km, sõit lennukiga 4000 km, sõit surfilauaga 0 km, ärajoodud veini kogus 63 l. Tagasi tulles ostsin suures masenduses (või täis olles) ära Erkki Manta. No nüüd läheb alles andmiseks. Jahe meestelt sai viimane eelis ka nüüd ära võetud.

Rodos (Erki)

Laiskusest on jäänud kirjutamata, et juuli
viimasel nädalal käisime Ivariga Rodosel. Saime

kõik seitse päeva sõita. Neli esimest Prasonisis, siis kolisime saare teise otsa ja sõitsime kolm päeva Ialyssose rannas. Mõlemad olid ägedad. Esimeses täiesti sile vesi, umbes nagu meil Topus (kuigi kui üks päev oli ilgelt kõva litter, siis enam nii väga sile ei olnudki) ja teises päris mõnus laine.

Nii saigi Prasonisis kõvasti jibe, duck jibe, downwind 360 ning heli- ja fast tacke harjutatud ning Ialyssoses algaja chophoppe ja lainelt jibe.

Jibed tulid lõpus juba enam-vähem, aga kõik muu vajab veel kõvasti harjutamist. Paari asja üle oli hea meel ka. Kui varem olin fast tacki tehes enne teisele poole purje ronimist ikka üsna üles tõmmanud, et hoog väiksemaks jääks - kuigi ka siis sain selle sileda veega tehtud nii, et glissist välja ei kukkunud ja sõitsin backwindedis edasi - siis nüüd proovisin täis pasa pealt backwindi minna. Lõpuks tuli ka kuidagi. Heli tackiga tundus ka, et sain kätte ühe nõksu, mis varem puud oli. Ka julgen seda nüüd proovida korraliku tuulega. Üritasin ka siis, kui puhus neljapoolesele. Läbi tuule "silma" saamine on aga ikka probleem. Kui sinna kohe hooga kontrollitult ei saa, siis on lõpp ette teada. Veeststart.

Mida veel?

Mõlemad Ivariga õppisime ära asjade vees lahtirigamise. Kaldal liiva lendas ja seal ei saanud seda teha. Ivar nägi, et kohalikud tüübid rigasid asjad vees lahti ja proovisime järele.

Õhtusöögid. Kuradi mõnusad. Ja veini kulus palju. Ja viimasel õhtul sai Ivar ka oma tahtmise lõpuks - et veini serveeritaks savikannust. Kõigil eelmistel olid kannud kas klaasist või plekist.

Palavus muidugi. Ilgelt palav oli.

Autot rentima minnes ei tasu letti minna kamadega. Nad ei taha sulle siis autot anda. Raame ju pole ja me pidime auto saamiseks valetama ja kõige püha nimel tõotama, et me kamasid katusele ei pane. Muidugi panime. Vahele jäime ka. Kui autot tagasi läksime andma, siis saime letis olnud naiselt kreeka ja inglise keeles sõimata ja minult võeti deposiit kontolt maha. See oli rohkem kui kolm korda kallim kui rent. Eks ma siis sõimasin teda vastu ja ta lubas seepeale miilitsad kutsuda ja mina talle jälle asju teha, mida siin kirjutada ei kannata. Ei tea kas minu mainitud ähvardused või see, et ma neid kõiki kohtusse lubasin kaevata, aga igastahes deponeerimise korraldus rebiti puruks ja kontolt pole tänaseni peale rendi midagi maha läinud.

Aegna maratoni trenn.(Otto)

Kuna Aegna maraton kohe saabumas ja prognoos ennustab jälle tormi , otsustasid Hang Looserid teha kerge trenni Püünsis. Svertlaudadelt sai tolm maha pühitud ja võeti suund Püünsisse. Püünsisse jõudes jäi meile vahele vanameister Kuusing, kes tegi ka Aegna maratoniks salatrenni, oma varustusega mis on sama vana kui jõulud. Kummaline küll, aga see varustus liigub vee peal ka ilma tuuleta. Igatahes tingimused paistsid trenni tegemiseks olevat suurepärased . Päike paistis ja tuul puhus umbes 1 m/s ja puhangud koguni 2 m/s. Kuna puhangud olid ikka väga tugevad, tekkis probleem millega siis peale minna. Kas minna 8,5 -ga või hoopis 8,5 -ga. Pärast pikka kaalumist panin ikka kokku 8,5-se ja see osutus väga õigeks valikuks ,sest Lauri pani 11- se aga seisis merel minust oluliselt koledamalt (vana ja kole puri noh). Ivar valas näole muige, avas Saku Heleda, istus kivi peale ja liikus maa peal täpselt sama kiirusega millega meie merel. Selle jutu oleks võinud selle kohapeal ka ära lõpetada, sest midagi väga põnevat merel ei toimunud , küll aga toimus maa peal. Nimelt oli Lauri unustanud (või jätnud meelega)koju oma surfipüksid ja asendas neid vuppel tüüpi ujumispüksdega . Pani peale lykra ja ronis merele. Kaldal seisnud noored emad, kes olid tulnud oma võsukesi Püünsi sooja vette leotama , läksid näost roosaks, kamandasid oma võsukesed merest ruttu välja ja põgenesid koju ära.Tuul pakkis ka asjad kokku ja kadus minema ,ning isegi päike läks selle peale pilve taha peitu. No see oli ikka jube porno(saksa) küll. Kui keegi oleks filmi teinud, oleks see alla 16 aastastele keelatud. Samas on see meie Aegna maratoni võidu võti. Tahaks näha kuidas keegi suudab naerukrampides Laurist laupäeval mööduda. Panen siia ka oma GPS näidud.
GPS andmed:Sõidetud aeg: 3 tund ja 30 minutit Sõidetud distants: 18 m Keskmine kiirus: 0,3 km/h Max kiirus: 0,4 km/h
Värisege ja maratonil näeme!

Pappa Slall Vol 3 ( Otto)

Ei hakka siin kirjeldama, mis tingimused valitsesid Topul . Kes käis see nägi ja teab ,et vahepeal sadas vihma nagu Forrest Gumpi filmis alt ülesse. Aga ütleme nii ,et olud olid kõigile võrdsed ja tugevad saavad ka rasketes oludes hakkama. Ja seda me oleme . Teami kokku pannes me ei rõhunud sõidu oskustele, vaid ikka ilule ja aftersurfile. Aga mis nüüd toimub- kolmest startinud Hang Looserist kõik esimeses 12-s. Nendest kaks esikümmnes ( vell tann Lauri ja Ivar). Asjad on kuidagi ise paika loksunud. Meie kõik esimeses fleetis, Karmo , Kask, Jürka & co kolmandas. Kui aus olla, siis oli see vaid aja küsimus, millal meie ilusad ja noored tõukame troonilt vanakesed Mantadega ( varustus ei sõida, ikka mehed). See lihtsalt juhtus varem, kui me oodata oskasime( algne plaan oli pärast vanakeste siit ilmast lahkumist). Aga mehed ärge veel püssi põõsasse visake. Kui teie ka nüüd surfamise lõpetate, siis ei paku meile enam keegi konkurentsi. Luban teile ,et järgmine etapp me kohe alguses nii eest ära ei torma , ootame ikka teid ka järele. Surf on lahe jeee, jeee,jeee!

LAAGER TEHTUD.(Otto)

Proovin siin ka mõtteid koguda ja midagi kirja panna. Neid mõtteid oleks vist oluliselt rohkem, kui oleks rummi tarbinud oluliselt vähem. Aga kuna üks aftersurfi koolitus ajas teist taga, siis see ei õnnestunud. Mis jäi siis meelde. Kõigepealt muidugi see ,et me oleme ikka veel kõige kõvem surfitiim. Ükskõik mis võistlus laagris ka ei toimunud, panime me selle kotti. Oli see siis minu esimene võistlus või aerutamine ( selle võidu me kinkisime muidugi lõpus Jaanus & Co-le ära , kuna me oleme ikka veel veendunud ,et kipprite koosolek on algajatele). Oleks meil tiimis ka mõni Lady ( selle sõna otseses mõttes), oleks me selle ka ära võitnud. Muidugi jäi meelde, kuidas Kanal 2 reporter ajas taga Katit , et teda usutleda ( vaadake kindlasti õhtul reporterit). Muidugi ka see ,et õnnestus koos värske maailmameistriga koos surfata, aga ka see ,et väga suur osa Nivea laagri külastajaid on lihtsalt joodikud ja narkomaanid, kellel 0n surfist jummala suva. Jooks ennast täis, paneks mõned hilbud Erno telgist tuuri ja läheks siis Karmo trumme põristama. Issanda loomaaed on suur! Kokkuvõttes oli ikkagi 4 päikspaistelist päeva, millest 2 päeva sai surfata nii ,et nurisemiseks põhjust pole. Põhiline ju ununes Norrakast sai ka laagris surfar ta pani oma tagajala aasa.

NIVEA SURFILAAGER

Hangloose järgmised neli päeva Roostal. Kuna tuult eriti ei lubata, siis teeme iga päev aftersurfi koolitusi. Algajatele aftersurfaritele teen koolitusi mina (Otto), aga edasijõudnud minge otse Ivari juurde. Koolitusele tulijad palun hoidke vasakus käes 1 l. Captain Morganit ja paremas käes 2 l. cocat , muidu me ei leia teid rahvamassis ülesse.
Koolituse kava: 1. Õpime avama rummipudelit ja segama kokteili tuulisel rannal.
2. Õpime vältima pohmelli ja sellega kaasnevat halba tuju ( koolitaja väga suurte kogemustega Ivar Ots).
3. Õpetame teile, kuidas läheneda Chikade tiimi tüdrukutele ( koolitab selle ala suur spetsialist Lauri alias Babyface).
4. Õpetame, kuidas vältida konflikti kohtunikega ( külalisesinejad Kajakas ja Karmo).
5. Jne...

ALOHA SURF

Hang Loose sõpradel külas Pärnus Aloha surfitelgi avamispeol:)

Õnnitlused

Täna on Lauri sünnipäev seda ei juhtu iga päev............................
Õnnitlused Tiimi poolt. Jää ikka ilusaks.

PAPA SLALL VOL 2 (Otto)

Startisime koos Lauriga linnast kell 11 ja Pärnu mnt. jõudes oli selge ,et asi kisub huvitavaks, kuna 20 m. kaskede ladvad puudutasid maad. Kohale jõudes selguski ,et kõva pauk on üleval . Tuul puhus 15 m. sek. ja pagid olid 20 m. kanti. Slalli asju keegi ei riganud . Tundus ,et tuleb wawe võistlus. Kipprite koosolekule me muidugi ei läinud, see ju algajatele, mida me kindlasti ei ole. Kuna kohtunike sisse pandud rada tundus meile ebahuvitav, siis me sõitsime raja lõppuosa nii nagu meile meeldis(see ei meeldinud kohtunikele). Sellest olid tingitud ka meie tiimi esimeste sõitude kehvemad kohad . Pärastpoole kui saime aru ,et kohtunikud ei respekteeri meie rada, hakkasime sõitma nagu kõik. Korraks tõusin ka esimesse fleeti ja kuna seal on ikka au asi olla, siis ma sõitsin selle sõidu hästi aeglaselt, et noh ikka kauemaks sinna jääda, aga kohtunikud arvasid ,et nii ei lähe ja saatsid mind teise fleeti tagasi .Tegin mõned sõidud seal ,aga kuna korraliku konkurentsi ei kohanud, siis läksin viimaseks sõiduks ka kolmandasse fleeti . Hang Loose kohad siis, Erki 19, Ivar 20, Otto 21 ja Lauri, meie tiimi häbiplekk 26. (Lauri kui tulemust tulema ei hakka, lähed Chikade tiimi tagasi). Kokkuvõtteks oli ülilahe. PAPPA VELL TANN!

Rohuküla - nullist sajani ja tagasi (Erki)

Kuna prognoos nihkus varahommikust pigem keskpäeva, siis sai kellakuuese tõusmisega ka kolm tundi tööd teha, misjärel asjad Ivari bussi ja Rohuküla poole. Teel tõdesime liikumatute puulatvade järgi, et vist on mõttetu üritus.
Kohale jõudes oli mulje sama. Maatuul (kagust) ja kalda ees vesi sile. Kuna tagapool tundus aga ikkagi midagi olevat, siis panime oma slalliasjad kokku (Ivar 135 ja 7,8 ning nima 110 Manta ja 7,6 Vapor), võtsime suuna Saaremaa poole ja hakkasime välja tiksuma. Muuli otsa jõudsin mina ca 20 meetrit Ivarist ees ja nähes avanevat pilti, teatasin talle, et kohe on start. Oligi. Lubatud prognoos oli kohal. 2 tundi puhus korralikult, nii et minul oli kogu aeg mõnusalt natuke üle ja Ivarile oma sajakolmekümneviiesega kaugel väljas lainetada - ütleme nii et - väga ei meeldinud.
Üritasin teha lühemaid otsi ja rohkem halsse. Päris rahule jäin, kuna enamik jäin püsti vaatamata päris korralikule chopile ja nii mõnegi puhul püsis ka hoog lõpuni.
Mingi hetk teise tunni alguses purunes Ivaril poom. Kogenud poomilõhkujana see teda aga paanikasse ei ajanud ja aaduluukase kivinäoga tiksus ta ühe käega mastist ja teise käega clew'st hoides kaldale poomi vahetama. Kui ta lõpuks tagasi jõudis, siis tuul keeras ja lõppes sama kiiresti kui ta oli tekkinud ja parvetasime tagasi. Mina viimased 50 meetrit ujusin, sest purje hoida ja paigal seista polnud mõtet.

Rohuküla (Otto)

Äratus oli kell 7.15 (pühapäev) Dr. Jaanase kõne peale küsimusega:" Miks me veel ei ole tema juures?"Helen tegi korraks silmad lahti, osutas nimetissõrmega otsmikule ja magas edasi. Võtsin kõne Ivarile, aga kuna ta oli teinud eelmisel õhtul kõvasti aftersurfi, siis ei leidnud ta oma telefoni üles ja sellest oli tingitud ka meie hiline start. Igatahes kell 8.00 olime juba Pirtal klubis, olles ennem üles ajanud Vello Jurtomi, et kätte saada Johni varustus, mis hiljem selgus mõttetuks, kuna John pidi perekondlikel põhjustel puuduma meie pühalt ürituselt. Rohukülla jõudes oli meie üllatus suur, nähes merel juba 4 purje. Kuna jänes oli peal ja teised ST (seest tühjad) sõitsid väikeste asjadega otsustasin rigada 6,4 ,Ivar 7,8 ; Jaanas 6,4 ja Lauri (babyface) 6,9. Kuna Ivar ja Lauri võtsid suured slallikad said nad umbes 2,5 tundi sõita. Meie Jaanasega see-eest näitasime, et meil on rohkem varustust kui ainult slallikas. Nii ma siis käisin sees kord wavekaga, mis oli liiga vähe ja siis freeraidiga, mis oli liig palju ikka sisse ja välja, kuni lõpuks vaibus natuke ja 8,5 ja 122 l olid täpselt parajad. Kuigi see oli selle nädala ainus surfipäev jäid seda varjutama külmaks läinud vesi ja õhk. PS! Kuna Chikade Tiina lubas hakata meie surfi cadyks (inimene, kes rigab Hang Loose team memberite purjed alguses kokku ja pärast lahti) kui me teda oma blogis kiidame, siis Tiina, siit see tuleb: SA OLED NII HEA, TUBLI JA KENA (meil on sinu teenust ilmselt kolmapäeval vaja, nii et ole valmis)!

Topu laager

Tehtud. Hang loose omas vanas headuses. Surf, rumm, õlu , hihi-haha, tants ja taga ajamine.

Jaanipäev

Palju rummi ja 5 triipu Salmistul rohkem tuult ei antud. Õhk 25 vesi ka enam vähem. Ivar väidetavalt rohukülas. Kõva promo tulemusena liitusid meie lugupeetud seltskonnaga kaks surferit Lauri BAYBYFACE Malm ja Erki Vabamets alias John nii ,et hoidke alt . Topuks ettevalmistused jõudnud ka lõpp faasi. Ivar juba Topul laagriplattsi valimas.

Nädalavahetus

Nädalavahetusel tegeles üks teami liige aftersurfi oskuste täiendamisega teine aga sai lapäeval püünsis kaks tundi sõita. Vesi püünsis jälle soe.Nii ,et kõik on häppid.

Kohe näha kes on kiirem.