Kuna prognoos nihkus varahommikust pigem keskpäeva, siis sai kellakuuese tõusmisega ka kolm tundi tööd teha, misjärel asjad Ivari bussi ja Rohuküla poole. Teel tõdesime liikumatute puulatvade järgi, et vist on mõttetu üritus.
Kohale jõudes oli mulje sama. Maatuul (kagust) ja kalda ees vesi sile. Kuna tagapool tundus aga ikkagi midagi olevat, siis panime oma slalliasjad kokku (Ivar 135 ja 7,8 ning nima 110 Manta ja 7,6 Vapor), võtsime suuna Saaremaa poole ja hakkasime välja tiksuma. Muuli otsa jõudsin mina ca 20 meetrit Ivarist ees ja nähes avanevat pilti, teatasin talle, et kohe on start. Oligi. Lubatud prognoos oli kohal. 2 tundi puhus korralikult, nii et minul oli kogu aeg mõnusalt natuke üle ja Ivarile oma sajakolmekümneviiesega kaugel väljas lainetada - ütleme nii et - väga ei meeldinud.
Üritasin teha lühemaid otsi ja rohkem halsse. Päris rahule jäin, kuna enamik jäin püsti vaatamata päris korralikule chopile ja nii mõnegi puhul püsis ka hoog lõpuni.
Mingi hetk teise tunni alguses purunes Ivaril poom. Kogenud poomilõhkujana see teda aga paanikasse ei ajanud ja aaduluukase kivinäoga tiksus ta ühe käega mastist ja teise käega clew'st hoides kaldale poomi vahetama. Kui ta lõpuks tagasi jõudis, siis tuul keeras ja lõppes sama kiiresti kui ta oli tekkinud ja parvetasime tagasi. Mina viimased 50 meetrit ujusin, sest purje hoida ja paigal seista polnud mõtet.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment