Selle aasta novembri kuus sai ette võetud järjekordne surfilaager Dahabi. Täpsemalt sai seal veedetud nädal P08.11 kuni P15.11. Reisipaketid sai hangitud estraveli kaudu toptoursi reisile. Hiljem selgus, et oli ka võimalik hankida reis laupäevast laupäevani, mis töörahvale oleks olnud kindlasti meelepärasem:) Ostsime Hiltoni tuusikud, et oleks hea õhul Vassis istuda, kuid 3päeva enne reisi anti teada, et Hilton on ülebronnitud ja ainuke variant Dahabi surfama minna on majutus 5 tärnikas Le Meridian. Kiired goolemapsid ja mälupildid ning otsus, et läheme ikka, need 10 egiptuseraha ikka taksoks leiab;)
Alustasime siis reisi laupäevase õlle ja rummiga ning kella 2ks öösel siis lennujaama ja varsti lennukile – äge, seekord liikusid lennukid edasi-tagasi õigeaegselt, super;)
Sharmi lennujaamas läks kõik kiirelt, aitasime veel venelastel viisataotlust täita, sest need ju ei oska ja keeli ka ei mõista. Bussi juures siis siva shortsid-plähvid-päiksekad selga-jalga-pähe ning bussi Brunni konni nautima. Bussi sõit läks tiba pikemaks kui tavaliselt (läks ca 1,5h), kuna oli tarvis kaks inimest sellisesse „vahvasse“ hotelli viia nagu Häppi Laif (kes eelmina aasta paadiga snorgeldamas käis, siis seal juures me käisimegi). Esiteks on see siga kaugel tsivilisatsioonist, tee dahabini käib suure-suure kaarega ning lisaks on pool maad hotelli juures kruusa tee, et kui lihtsalt hotellis eraldatult olla siis vast oleks enamvähem. Edasi sõitsime nii 20 min Le Meridiani (see on Happy Life ja Dahabi vahel) läbi Dahabi, sest tee on nii vahvalt ehitatud, et 3 km jaoks on vaja sõita 15 km.
Hotelli jõudes sai majutused tehtud ja siis dahabi mindud. Esimene õhtu väga praasnikut ei tulnud, aga hotelli võis heaks kiita – üldiselt mõnusam, uuem ja uhkem kui Hilton, kuid söögid kehvemad ning joogiteenindus siga-siga-siga aeglane, eriti hommikul kohviga. Viimane päev ootasime kohvi 35 minutit mitmekordse meeldetuletusega, kuid lõpuks ei saanudki. Brunn vist nädala jooksul sai üks kord kohvi kätte, mina 3 korda;). Õhtul sai joogid tellida kui eelroog pea söödud ja joogid jõudsid pearoo keskel, aga reageerisime sellele vastavalt ja tegime „itaalia õhtusöögid“ - olime kohal esimestena 18.30 ja lahkusime viimastena ca 22.00.
Aga nüüd peaasjast: Pühapäeval oli kell nii palju, et enam merele ei jõudnud ja teiseks sellist plekki ei olnud minu silmad seal veel varem näinud, nii et tegime mõned rummid ja läksime kesköö paiku järgmisteks päevadeks jõudu koguma.
Esmaspäev 3 m/s, algajad läksid peale, endale kama ei rentind – õpetasime kaldalt Sakara seltsis surfi algtõdesid ja proovisime laitvindfriistaili teiste kamadega.
Esmaspäev 3 m/s, algajad läksid peale, endale kama ei rentind – õpetasime kaldalt Sakara seltsis surfi algtõdesid ja proovisime laitvindfriistaili teiste kamadega.
Teisipäev – kuna tuult ei lubatud, tegime päeva sukeldumist – täitsa vahva värk, kuid surfamine on lahedam. Otsustasime järgmised päevad laua peal veeta. Vaatasime siis õhtul surfiklubid üle ja võtsime Vassi kõrvalt uued 2010 JP ja NeilPryde kamad. Tellisime tutikad freestyle lauad:
Kolmapäev oli na 8sase ilm ja sai mingi 130se lauaga paar tundi triipe teha, aga...
Neljapäev oli selline sigakõvalahe tuul, et hommikul sai 4.5 kõvasti Baby Bays sõidetud ja peale lõunat oli 4.2 nii üle, et võimatu meie mõistes normaalsete taskukatega sõita.
Reede laupäev sai nii 5-6ste purjede ja 108 lauaga sõidetud ning väiksed Chophop’id teha lisaks carve jibe ja duck jibedele;)
Laenasime oma kama koos kindlustusega, vend Priit vaatas, et tema laual on mingid täkked juba alguses põhja all, kuid numbrit sellest ei teinud – aga oleks pidanud, sest purje vahetades klubi töötajad märkasid neid ja hakkasid 50 euri nõudma, ei saa aru miks, kindlustus juba oli. Teiseks rääkis Epp, et see kindlustus on nii või naa kahtlane, et kui ikka tuulega lihtsalt poom katki läheb, siis tuleb laenutajad pikalt saata, sest laenutajad ei garanteeri korralikku varustust vaid mingid vanad „saanid“, seega järgmine kord peab täitsa mõtlema, kas kindlustust võtta või mitte ja siis vajadusel nendega plõksima!
Mis veel, sõita sai, sukelduda sai (Hiltoni sukeldumisklubi on väga viis), Le Meridian oli ok, õhtul sai hotellis väljas istuda laulda-juua-rääkida:
Taksoga pidi käima rannas surfamas, tüütu nats, õhtutel Vassis ei olnud ja hotelli juures taksot saada oli keeruline. Hotelli omad tahtsid sõidu eest 30 raha, suutsime 20nega sõita. Kohaliku „õiged“ taksod tahtsid 20 saada, saime 15nega tavaliselt, harva ka 10. Nina sai punaseks päevitatud, rummi ja Sakarat sai joodud, nalja sai piisavalt. Eestlastel katki 1 poom, Priidul siis peaaegu nagu laud ja üks „hull“ sõitis 145se lauaga vaikse ilmaga kaks korda järjest seisvale päästepaadi mootorile otsa:D, läks ainult meelest vaadata, kas laud terveks jäi ning katki ka käed, nats;). Järgmine aasta võiks uuesti minna, hea lähedal, soe ja suhteliselt odav.
Hangloose!
Veel pilte: http://public.fotki.com/aik123/dahab/
