Dahab 2009 (2R)

Selle aasta novembri kuus sai ette võetud järjekordne surfilaager Dahabi. Täpsemalt sai seal veedetud nädal P08.11 kuni P15.11. Reisipaketid sai hangitud estraveli kaudu toptoursi reisile. Hiljem selgus, et oli ka võimalik hankida reis laupäevast laupäevani, mis töörahvale oleks olnud kindlasti meelepärasem:) Ostsime Hiltoni tuusikud, et oleks hea õhul Vassis istuda, kuid 3päeva enne reisi anti teada, et Hilton on ülebronnitud ja ainuke variant Dahabi surfama minna on majutus 5 tärnikas Le Meridian. Kiired goolemapsid ja mälupildid ning otsus, et läheme ikka, need 10 egiptuseraha ikka taksoks leiab;)

Alustasime siis reisi laupäevase õlle ja rummiga ning kella 2ks öösel siis lennujaama ja varsti lennukile – äge, seekord liikusid lennukid edasi-tagasi õigeaegselt, super;)

Sharmi lennujaamas läks kõik kiirelt, aitasime veel venelastel viisataotlust täita, sest need ju ei oska ja keeli ka ei mõista. Bussi juures siis siva shortsid-plähvid-päiksekad selga-jalga-pähe ning bussi Brunni konni nautima. Bussi sõit läks tiba pikemaks kui tavaliselt (läks ca 1,5h), kuna oli tarvis kaks inimest sellisesse „vahvasse“ hotelli viia nagu Häppi Laif (kes eelmina aasta paadiga snorgeldamas käis, siis seal juures me käisimegi). Esiteks on see siga kaugel tsivilisatsioonist, tee dahabini käib suure-suure kaarega ning lisaks on pool maad hotelli juures kruusa tee, et kui lihtsalt hotellis eraldatult olla siis vast oleks enamvähem. Edasi sõitsime nii 20 min Le Meridiani (see on Happy Life ja Dahabi vahel) läbi Dahabi, sest tee on nii vahvalt ehitatud, et 3 km jaoks on vaja sõita 15 km.

Hotelli jõudes sai majutused tehtud ja siis dahabi mindud. Esimene õhtu väga praasnikut ei tulnud, aga hotelli võis heaks kiita – üldiselt mõnusam, uuem ja uhkem kui Hilton, kuid söögid kehvemad ning joogiteenindus siga-siga-siga aeglane, eriti hommikul kohviga. Viimane päev ootasime kohvi 35 minutit mitmekordse meeldetuletusega, kuid lõpuks ei saanudki. Brunn vist nädala jooksul sai üks kord kohvi kätte, mina 3 korda;). Õhtul sai joogid tellida kui eelroog pea söödud ja joogid jõudsid pearoo keskel, aga reageerisime sellele vastavalt ja tegime „itaalia õhtusöögid“ - olime kohal esimestena 18.30 ja lahkusime viimastena ca 22.00.

Aga nüüd peaasjast: Pühapäeval oli kell nii palju, et enam merele ei jõudnud ja teiseks sellist plekki ei olnud minu silmad seal veel varem näinud, nii et tegime mõned rummid ja läksime kesköö paiku järgmisteks päevadeks jõudu koguma.
Esmaspäev 3 m/s, algajad läksid peale, endale kama ei rentind – õpetasime kaldalt Sakara seltsis surfi algtõdesid ja proovisime laitvindfriistaili teiste kamadega.

Teisipäev – kuna tuult ei lubatud, tegime päeva sukeldumist – täitsa vahva värk, kuid surfamine on lahedam. Otsustasime järgmised päevad laua peal veeta. Vaatasime siis õhtul surfiklubid üle ja võtsime Vassi kõrvalt uued 2010 JP ja NeilPryde kamad. Tellisime tutikad freestyle lauad:

Kolmapäev oli na 8sase ilm ja sai mingi 130se lauaga paar tundi triipe teha, aga...

Neljapäev oli selline sigakõvalahe tuul, et hommikul sai 4.5 kõvasti Baby Bays sõidetud ja peale lõunat oli 4.2 nii üle, et võimatu meie mõistes normaalsete taskukatega sõita.

Reede laupäev sai nii 5-6ste purjede ja 108 lauaga sõidetud ning väiksed Chophop’id teha lisaks carve jibe ja duck jibedele;)

Laenasime oma kama koos kindlustusega, vend Priit vaatas, et tema laual on mingid täkked juba alguses põhja all, kuid numbrit sellest ei teinud – aga oleks pidanud, sest purje vahetades klubi töötajad märkasid neid ja hakkasid 50 euri nõudma, ei saa aru miks, kindlustus juba oli. Teiseks rääkis Epp, et see kindlustus on nii või naa kahtlane, et kui ikka tuulega lihtsalt poom katki läheb, siis tuleb laenutajad pikalt saata, sest laenutajad ei garanteeri korralikku varustust vaid mingid vanad „saanid“, seega järgmine kord peab täitsa mõtlema, kas kindlustust võtta või mitte ja siis vajadusel nendega plõksima!

Mis veel, sõita sai, sukelduda sai (Hiltoni sukeldumisklubi on väga viis), Le Meridian oli ok, õhtul sai hotellis väljas istuda laulda-juua-rääkida:

Taksoga pidi käima rannas surfamas, tüütu nats, õhtutel Vassis ei olnud ja hotelli juures taksot saada oli keeruline. Hotelli omad tahtsid sõidu eest 30 raha, suutsime 20nega sõita. Kohaliku „õiged“ taksod tahtsid 20 saada, saime 15nega tavaliselt, harva ka 10. Nina sai punaseks päevitatud, rummi ja Sakarat sai joodud, nalja sai piisavalt. Eestlastel katki 1 poom, Priidul siis peaaegu nagu laud ja üks „hull“ sõitis 145se lauaga vaikse ilmaga kaks korda järjest seisvale päästepaadi mootorile otsa:D, läks ainult meelest vaadata, kas laud terveks jäi ning katki ka käed, nats;). Järgmine aasta võiks uuesti minna, hea lähedal, soe ja suhteliselt odav.

Hangloose!

Veel pilte: http://public.fotki.com/aik123/dahab/

Pirita 05.10.09 ( Otto)

Kuna ma lõhkusin eelmisel kolmapäeval oma viiese purje kaks korda ära ( vahepeal kaldal teipides, ja siis uuesti ), siis mõtlesin ,et võtan vähe rahulikumalt. Nii kahjuks ei juhtunud. Esimesel triibul sõitsin ennast rannahoone alla tuule auku kinni , siis tiksusin sealt välja, tegin ühe otsa meriväljale ja tagasi . Pärast rannahoonet tekkisid ikka mõnusad liinid nii ,et nende pealt sai mõnusalt hüpata. Ja siis teisel triibul jäi laua vöör pärast hüpet liiga alla- ja juba jälle, 3 kord kahe nädala jooksul , leidsin ennast pea ees purje seest. Kaldale minnes keegi isegi ei imestanud ,et puri jälle katki! See on nagu rutiin minu jaoks. Kõige muret tekitavam selle asja juures on see ,et purje Olegi juurde tagasi viies ei vaevunud temagi küsima ega vaatama mis juhtus. Ütles vaid,et tule kolmapäeval järele. Kuna kolmapäeval lubab jälle korralikku tuult, siis on võimalik minna rekordi peale välja. Neli korda 2 nädala jooksul pole vist keegi oma purje ära lõhkunud. Nii ,et hoidke mulle pöialt ja vaatame mis saab! Huvilistel koguneda kella 3-ks Püünsisse.

Tartu Rattamaraton (Otto)

Kuigi sportimine ei käi meie imiziga kokku, sai siiski see katsumus ette võetud. Eelregistreerimine on nagu kipprite koosolek kuhu meil asja pole, tänu millele ma sain stardi nr. 3907 ja koha viimasesse stardigruppi. Mis sobis mulle suurepäraselt. Pole ju mõtet profisportlastel enesetunnet rikkuda sellega ,et mees merelt tuleb ja näitab neile koha kätte. Õnneks nii ka ei juhtund. Pärast 4 tundi ja 48 minutit ,5 energia geeli ,2 liitrit spordijooki , 10 soolakurki ja 89 km olin õnnelikult Elvas ja olin väga tänulik ,et olen ikka surfar mitte rattur. Miks siis nii? Surfaril ei valuta kunagi kannid pärast surfamist, ta ei ole kunagi porine merelt tulles ,kukkudes saab surfar harva haiget ja veriseks kukkumine on veelgi keerulisem ja mis põhiline- kui sa rohkem ei jaksa, siis sa sõidad kaldale ja lähed koju ,mitte ei kuula kaaslaste kannustust, et ainult 50 km on veel jäänud. Surf on lahe!

BACARDY FUN (Otto)

Kuna oli hooaja viimane Bacardy funni etapp ja Chikad ning Visa liikmed olid hakkanud arvama ,et nad on paremad surfarid kui meie, siis sai saadetud Hiiumaale meie parim kooseis. Ning nagu tulemusest võib välja lugeda , et kui me suudame olla kasvõi pool päeva kained siis neist meile vastaseid ei ole. Õnneks on see pingutus nüüd tehtud. Nüüdsest jääme ikka oma vanade traditsioonide juurde, pärast kipprite koosolekut üks õlu, pärast teist heati rumm koolaga jne.

Pappa Slall (Otto)

Kuna ma oman nüüd Mantat ja tutikat Gaastra Vappor 7,6 , siis peaks loogiliselt võttes järgnema siin lugu sellest, kuidas ma Pappa Slalli etapi võitsin. Isegi uni, mida ma öö enne slalli nägin lubas seda. Nägin, kuidas Jürka ulatas mulle pisar silmas liidrisärgi ja kõik tunnustavalt mulle õlale patsutasid. Nii seekord kahjuks ei läinud. Läks hoopis nii ,et ma ei saanud ühtegi sõitu kirja. Küll oli nokk kinni ja siis jälle saba. Polegi ühtegi vabandust kuidas minusugune" ÄSS" ( HEATI VÕITJA) nii sittasti sõitis. Mees ,kes on maailma slaalomi rankingus 151 kohal, peaks Pappa Slalli üks silm kinni ka kotti panema. http://www.internationalwindsurfing.com/userfiles/documents/090817_IFCA_WORLD_SLALOM_RANKING.pdf
Ilmselt tuleb minu kord nädalavahetusel Eestikatel.

TOSKANA (Otto)

Tegime eelmisel nädalal Ivari ja veel 8 mitte surfava inimesega surfi ja veini laagri Toskanas. Koht on muidugi väga ilus. Elasime keset viinamarjaistandust 500 a. vanas villas. Villa omanikul oli veinivabrik meie villast 200 m. kaugusel ja selle uksed olid meile avatud 24/7. Siit võib juba välja lugeda, kuidas see reis meil läks. Ma pean tunnistama , et kuna surfiasjad olid kaasa võetud, siis me 7 päeva seal villas siiski ei veetnud, vaid ajasime natuke ka tuult taga. Kahjuks olime me sattunud sinna koos kuumalainega ( kõik päevad 38 C) , mis viis tuule kuhugile parematele jahimaadele, ning tänu sellele jäid meil surfi asjad märjaks tegemata. Seeeest tegime korraliku aftersurfi trenni. Minul hakkas kolmandal päeval välja tulema veini joomine basseinis kummimadratsil silmi avamata . Siis nägin veel kõvasti vaeva selle trikiga ,et hommikul enne hammaste pesu peaks olema pool pudelit veini juba sees .See hakkas ka lõpu poole juba välja tulema! Veel proovisime veini joomist rannas liival, kohvikus, restoranis , kalju peal, autos ja muidugi meres. Need kõik vajavad veel harjutamist. Panen gps andmed ka siia .Sõit rendiautoga 1560 km, sõit lennukiga 4000 km, sõit surfilauaga 0 km, ärajoodud veini kogus 63 l. Tagasi tulles ostsin suures masenduses (või täis olles) ära Erkki Manta. No nüüd läheb alles andmiseks. Jahe meestelt sai viimane eelis ka nüüd ära võetud.

Rodos (Erki)

Laiskusest on jäänud kirjutamata, et juuli
viimasel nädalal käisime Ivariga Rodosel. Saime

kõik seitse päeva sõita. Neli esimest Prasonisis, siis kolisime saare teise otsa ja sõitsime kolm päeva Ialyssose rannas. Mõlemad olid ägedad. Esimeses täiesti sile vesi, umbes nagu meil Topus (kuigi kui üks päev oli ilgelt kõva litter, siis enam nii väga sile ei olnudki) ja teises päris mõnus laine.

Nii saigi Prasonisis kõvasti jibe, duck jibe, downwind 360 ning heli- ja fast tacke harjutatud ning Ialyssoses algaja chophoppe ja lainelt jibe.

Jibed tulid lõpus juba enam-vähem, aga kõik muu vajab veel kõvasti harjutamist. Paari asja üle oli hea meel ka. Kui varem olin fast tacki tehes enne teisele poole purje ronimist ikka üsna üles tõmmanud, et hoog väiksemaks jääks - kuigi ka siis sain selle sileda veega tehtud nii, et glissist välja ei kukkunud ja sõitsin backwindedis edasi - siis nüüd proovisin täis pasa pealt backwindi minna. Lõpuks tuli ka kuidagi. Heli tackiga tundus ka, et sain kätte ühe nõksu, mis varem puud oli. Ka julgen seda nüüd proovida korraliku tuulega. Üritasin ka siis, kui puhus neljapoolesele. Läbi tuule "silma" saamine on aga ikka probleem. Kui sinna kohe hooga kontrollitult ei saa, siis on lõpp ette teada. Veeststart.

Mida veel?

Mõlemad Ivariga õppisime ära asjade vees lahtirigamise. Kaldal liiva lendas ja seal ei saanud seda teha. Ivar nägi, et kohalikud tüübid rigasid asjad vees lahti ja proovisime järele.

Õhtusöögid. Kuradi mõnusad. Ja veini kulus palju. Ja viimasel õhtul sai Ivar ka oma tahtmise lõpuks - et veini serveeritaks savikannust. Kõigil eelmistel olid kannud kas klaasist või plekist.

Palavus muidugi. Ilgelt palav oli.

Autot rentima minnes ei tasu letti minna kamadega. Nad ei taha sulle siis autot anda. Raame ju pole ja me pidime auto saamiseks valetama ja kõige püha nimel tõotama, et me kamasid katusele ei pane. Muidugi panime. Vahele jäime ka. Kui autot tagasi läksime andma, siis saime letis olnud naiselt kreeka ja inglise keeles sõimata ja minult võeti deposiit kontolt maha. See oli rohkem kui kolm korda kallim kui rent. Eks ma siis sõimasin teda vastu ja ta lubas seepeale miilitsad kutsuda ja mina talle jälle asju teha, mida siin kirjutada ei kannata. Ei tea kas minu mainitud ähvardused või see, et ma neid kõiki kohtusse lubasin kaevata, aga igastahes deponeerimise korraldus rebiti puruks ja kontolt pole tänaseni peale rendi midagi maha läinud.